Vox Populi

Vladimir Svet

taristuminister (SDE)

Rahandusministeeriumi majandusprognoos ei pakata optimismist, kuid siiski andis Eesti inimestele julgustavaid sõnumeid: praegune keeruline olukord on ajutine ning majandus saab lähiaastatel taas kasvule pöörata. Kuid ka riigil on selles oluline roll mängida.
Esiteks majandus ja õiguslik keskkond. Majanduskasvu loovad Eestis tegutsevad ettevõtted ning on oluline, et valitsuse maksupoliitika oleks selge ja järjepidev. Pole suurem saladus, et praegused maksutõusud ei ole sotsiaaldemokraatliku maailmavaate ideaal, kuid koalitsioonis saavutatud kompromiss teenib siiski eesmärki.
Teiseks ei pea kartma Eesti ettevõtete huvide eest seismist ja võimalusel peame neid ka abistama. Toon näite oma tööst. Suhtleme praegu aktiivselt Ukraina ametkondadega Venemaa rünnakutes kannatada saanud või hävitatud meretaristu väljaehitamiseks. Oleme selle algatuse eestvedajad ning soovime aidata oma liitlast võidule, kuid ühtlasi anname sellega panuse Eesti majandusse. Eestis on hulgaliselt ettevõtteid, mis saavad ehitada laevu ja merenduse jaoks olulisi tooteid ja komponente.
Majanduskasvu loovad terved ja haritud inimesed. Kaubad liiguvad turvalisi ja kiireid maanteid pidi ja pikemas plaanis ka Rail Baltica rööbastel. Lisaks tegeleb valitsus praegu aktiivselt kärbete otsimise võimalustega. Peamine, et seejuures ei saeks oksa, millel istume ehk hoiame neid inimesi, kelle õlgadel riik seisab – politseinikke, päästjaid ja õpetajaid.

Mario Kadastik

riigikogu majanduskomisjoni liige (Reformierakond)

Hiljutine tüli Vitsuri ja Ligi vahel ilmestas maailmavaatelisi erinevusi. Vitsur leidis, et eelarvetasakaalu jõudmise asemel peaks riik tegema majanduskasvu plaani, mille raames Maastrichti leppe kolme protsendi nõue ajutiselt taandada, kuid jättis ütlemata oma pakutava trajektoori ning mõtted, mida riik saaks kasvu toetamiseks teha.
Rahandusminister Jürgen Ligi oma tuntud mahlakuses vastates kutsus üles ilmselt pahameelt neis, kes kritiseerisid formaati sisu asemel. Oma avalduses rõhutas ta, et riik ei ole see, kes loob majanduskasvu, seda teevad ettevõtted. Riigi roll on tagada stabiilne ja toimiv majanduskliima, kus ettevõtetel on kindlus tuleviku ees ja võimalused kasvuks.
Majanduskasvu üheks suureks eelduseks on ratsionaalne ja teadlik eelarvepoliitika. Pidevalt laenust toitumist kritiseeris muuhulgas ka Vitsur ning tänu struktuursele puudujäägile, mis tekib kõikvõimalike otseste ja kaudsete indekseerimiste kaudu, kerkivad meil kulud nagu pärm. Peab arvestama, et SKP kasvu korral laekub makse umbes kolmandiku ulatuses sellest, samas mitmed kulud on indekseeritud just SKP kasvule ehk kasvavad kolm korda kiiremini kui laekumised.
Julgeolekuolukorrast tulenevalt on meil kiirkorras vaja tõsta ka eelarvetulusid, ent samal ajal põhjalikult evalveerida ka kulude pool, kuna soojas niiskes keskkonnas kasvav pärm tuleb seisma panna, kui tahame jätkusuutlikku riiki ja tagasipööret majanduskasvule. Just seetõttu ongi oluline tõsiselt revisjone korraldada erinevate riigi pakutud teenuste ja toetuste osas, et need oleksid sihitumad ja rohkem vajaduspõhised. Vastasel juhul jäämegi püsikulusid laenuga katma, mis ei ole üheski suunas jätkusuutlik ega vii meid majanduskasvule.

Lavly Perling

Erakonna Parempoolsed juht

Kõigepealt tuleb loobuda ettevõtetele tulumaksu kehtestamise ideest, et säilitada Eesti majanduse konkurentsieelis naabrite ees. Majanduskasvu taastamiseks tuleb aga Eestisse tuua välisinvesteeringuid ja soodustada siinsete kasvufirmade Eestisse investeerimist. Suured, miljardilised välisinvesteeringud tulevad Eestisse siis, kui loome nende vastuvõtmiseks soodsa pinnase – hõlbustame asjaajamist, aitame üle saada meie hootisest NIMBY-mentaliteedist, muudame lihtsamaks ja kiiremaks planeeringute ja lubade protsessid. Parandada tuleb ka Eesti ettevõtluskeskkonda tervikuna. Peame jõuliselt vähendama bürokraatlikke norme, regulatsioone ja piiranguid, mis pärsivad praegu Eesti inimeste võimalusi ettevõtlusega tegelema hakata. Asjaajamine riigiga ja kohaliku omavalitsusega peab olema lihtne ja etteaimatav, sama oluline on ettevõtliku hoiaku au sisse tõstmine.
Ettevõtlustoetuste asemel tuleks mitmekordistada riiklikult tagatud laenugarantiide ja -käenduste pakkumist. Praegused meetmed on mõeldud pigem väikestele või keskmise suurusega ettevõtete, seda ringi tuleb laiendada ka suurematele firmadele. Riik peab soodustama uute väikepankade turule tulemist, paraneks konkurents pangandusturul Lahendamist vajab ka tööjõuprobleem. Eestisse on igal aastal vaja umbes 10 000 võõrtöölist, sealhulgas nii valgekraedest insenere-eksperte kui ka sinikraeliste ametite pidajaid. Sobivate inimeste välja sõelumiseks peaks Eesti võtma kasutusele punktisüsteemi, nagu see toimib mitmel pool maailmas, näiteks Kanadas.
Ka kõrghariduse ja teaduse eesmärgid tuleb seada majanduskasvu toetama. Teaduse rahastamist tuleb jõuliselt suurendada, samuti riiklikke investeeringuid teaduspõhisesse innovatsiooni. Ülikoolid peavad tegema tihedamat koostööd ettevõtetega ning osalema aktiivsemalt uute toodete ja tehnoloogiate välja töötamises. Sellele saab riik kaasa aidata, sidudes näiteks riikliku rahastuse ja haridustellimuse mahu konkreetse ülikooli võimekusega ekspordisuutlike toodete või teenuste loomisel.

Siim Pohlak

riigikogu maaelukomisjoni aseesimees (EKRE)

Jürgen Ligi virin virisemise üle on sümptomaatiline ja jätaksin selle tähelepanuta, aga Heido Vitsuri sõnumitega võib suures osas nõustuda. EKRE on samadele asjadele aastaid tähelepanu juhtinud. Oluline viide puudutas suurt pilti – majanduskeskkond maailmas on muutunud ja riigid on asunud ajama protektsionistlikku poliitikat. Viidatud trend algas juba Covidi ajal, aga Eestis ei ole selle ulatust ja mõjusid valitsuse tasandil siiani teadvustatud.
Meie majanduse olukord on Euroopas silmapaistvalt vilets ning Reformierakond ei suuda muutunud oludega kohaneda, 2009. aasta majanduskriisis kasutatud tööriistad ei toimi. Tulemuseks on olukord kus pikaealised ja tuntud Eesti ettevõtted on tõsistes raskustes ning olukorra jätkudes võtab läbimõeldumat majanduspoliitikat ajavatest riikidest pärinev kapital Eesti firmade osalused või turuosa lõpuks lihtsalt üle.
Vitsuri viide sellele kuidas Leedu läks meist eelmise kümnendi keskel mööda, kuigi oli enne 2009. aasta finantskriisi meist jupp maad maas, väärib tähelepanu ka tänase kriisi kontekstis. Leedus tehti eelmise kriisi ajal Eestist paremaid valikuid ja tulemused tulid.
Praeguses olukorras ei tohi korrata 2009. aasta vigu. Valitsus peab ajama kontratsüklilist majanduspoliitikat, investeerides taristusse ja ergutades majanduskasvu; tehes mis võimalik kodumaise ettevõtluse soodustamiseks, nagu tegime 2020. aastal koroonakriisi ajal. Vajadusel tuleb otsida erandit Maastrichti kriteeriumi poolt seatavate piirangute ajutiseks leevendamiseks ning jätta ära tööjõumaksude tõstmine.
Ühes asjas jään Vitsuriga eriarvamusele – ajal kui start-up'ide mull on lõhkenud ning kaugtöö levinud, siis IT sektori inimeste kolimisest Eestisse pöörase eduloo võimalusi ei paista, see oli eelmise kümnendi trend.
Riigirevisjoni ettepanekuid on EKRE teinud korduvalt ja neile võib kahe käega alla kirjutada.

Kristina Kallas

haridus- ja teadusminister (Eesti 200)

Eesti majandust on räsinud nii pandeemia, energiakriis ja inflatsioon kui ka välisnõudluse langus. Kõik need välised mõjutegurid on vaikselt taandumas – pandeemia juba mõnda aega tagasi – kuid siiski ei ole majanduse tõus veel tempot üles võtmas. Valitsusel on siin kohustus teha otsuseid, mis toetaksid majanduse taastumist kiiremini.
Esiteks tuleb järgmise aasta eelarve ja eelarvestrateegia planeerimisel kavandada eelarvest investeeringute stiimulit, eriti Euroopa Liidu vahendite kiiremat kasutuselevõttu ja raha suunamist majandusse rohkem kui käesoleval aastal. Teiseks, suurinvestorite toetusmeetmete vastu võtmine, mille peamine osa on kõikide tootmise ja ettevõtlusega tegelemiseks vajalike planeeringute kiirendamine ja bürokraatlike tõkete eemaldamine. Me oleme viimastel aastatel majanduskeskkonna üle reguleerinud ja Eesti 200 vaatest on vaja kiiresti teha dereguleerimist.
Suuremahuliste välisinvesteeringute meelitamiseks Eestisse on vajalik ka investeeringute toetusmeede, mis tuleb eelarvesse planeerida. Ja lõpuks, meil on puudus oskustööjõust ja selleks, et majandus saaks kasvama hakata, aga eelkõige just ettevõtjatel oleks kasvuks saadaval kvalifitseeritud tööjõud, on vaja, et riik võimaldaks senisest suuremat oskustööjõu liikumist Eestisse. See otsus on valitsuse laual juba jaanuarist ja Eesti 200 seisab selle eest, et me võtame selle otsuse ka sügisel vastu, see võimaldab järgmisest aastast juba teha kättesaadavaks vajalik oskustööjõu ressurss ettevõtetele.

Evelyn Sepp

Erakond Eestimaa Rohelised kaasjuht

Heido Vitsuri ja ministri mõttevahetusest tuleb kaasa võtta kolm põhimõttelist järeldust. Esiteks, Eestil on aeg teha Lätit. Eelmise kriisi tipus suutis lõunanaaber oma avaliku sektori bürokraatia kulusid kokku tõmmata ca 20 protsenti. Samas koosseisus valitsusel on olnud poolteist aastat aega teha reha välja mõeldud tööülesannete kokkutõmbamiseks. Ehk mitte samu asju, aga vähem ja tulemuslikult!
Teiseks, Eestil on aeg lõpetada riigieelarvet kulukoormavad «investeeringud», mis eeldavad reaalse raha välja maksmist nüüd ja tulevikus, aga ei too tagasi reaalset eksporti ega maksuraha riigieelarvesse. «Majanduskasv», mis põhineb mõne parteile lähedalseisva, korruptiivse ehitushanke raamatupidamisel, ei ole päris see majandus ja -struktuurimuutus, mida me riigina vajame.
Kolmandaks, ei raiskamisele! Maksud ei ole majandus! Ja veel – raisatud ja lagastatav maakasutus ei ole «majanduskasvu mootor», vaid Väikese-Peetri tegemine kõigile maksumaksjatele nüüd ja eriti veel tulevikus. Külmakindla «majanduse» seaduseelnõu koht on prügikastis. Lõpetame ära keskkonnatrahvide programmeerimise ja väärtustame innovatsiooni ja kestlikkust nii metsa, maavarade, põllumaa, musta mulla kui laiemalt elurikkuse näol.

Lauri Laats

riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees

Pean ääretult tänuväärseks, et Heido Vitsur on võtnud enda südameasjaks ärgitada tõsist debatti majandusvaldkonnas. Rahandusministri valuline kriitika Vitsuri poolt väljatoodule näitab, et just selliseid arutlusi vajame rohkem, et sügaval seisakus tammuva Eesti majanduse jaoks uusi väljundeid leida.
Olen täiesti veendunud, et paljud meie riigi majanduslikud probleemid tulenevad asjaolust, et on olemas Reformierakonna arvamus ning vale arvamus. Kusjuures alternatiivide pakkujat või neile tähelepanu juhtijat asutakse meedias kiiresti naeruvääristama ning kinnitama, et vaid oravaparteis saadakse majandusest aru. Tõsiasi on aga, et jätkuv majanduslangus ja hinnatõus ning nutuses seisus riigieelarve ei toeta kuidagi majanduslikult arukate oravate teooriat. Kui liikuda vaid ühtede põhimõtete alusel, on paratamatu, et varem või hiljem saab hoog otsa ja areng peatub. Nüüd oleme jõudnud punkti, kus ka Reformierakond tunnistab oma ekspertluses, et näiteks riigieelarvest polegi võimalik aru saada.
Praeguses olukorras on kahetsusväärne, kui keegi valitsuskoalitsiooni poliitikutest võtab naeruvääristada tarkade inimeste ideid. Hoopis vastupidi, vajalik on nendest välja noppida see, mida saab riigi hüvanguks rakendada. Vitsuri välja toodud rangete regulatsioonide probleem – Eesti kui bürokraatia kants – on väga-väga suureks piduriks teel selleni, et siia võiksid tulla taas suured välisinvesteeringud ning meil oleks atraktiivne majanduskeskkond. See on aga poliitilise võimekuse küsimus, kas suudetakse asuda bürokraatiat ning regulatsioone ohjama või vaid räägitakse selle vajalikkusest.
Selge on see, et Michali valitsuse maksuplaan võib küll riigieelarvet numbriliselt ilusamana näidata, kuid sisuliselt ärgitab hinnatõusu ning muudab ettevõtjate (eriti väljaspool Harju- ja Tartumaad) tegutsemise veelgi keerulisemaks. Kahjuks ei ole me siiani näinud ühtki ideed selle kohta, millest räägib ka Vitsur: millised on investeerimissoodustused; milline on riiklike investeeringute kava; kuidas soodustada tippinimeste Eestisse jõudmist jne.
Kahjuks on ka Reformierakonna koalitsioonipartnerid piisavalt nõrgas positsioonis, et neil ei jagu jaksu (või julgust?) öelda: stopp, nii ei saa, et naerame välja eksperdid, kes pakuvad teistsuguseid lahendusi. Selmet kehitatakse õlgu ning püütakse kuidagi edasi tiksuda. Kahju aga kannavad Eesti ettevõtted ja inimesed ning kõige enam pealekasvav põlvkond, kes peab selle ükskõiksuse tagajärgesid klaarima asuma.