Vox Populi

Evelin Poolamets

riigikogu liige (EKRE)

Nutisõltuvus kujuneb üha suuremaks probleemiks. Nukker on näha vahetundides õpilasi, kes teineteisega ei suhtle ning koolipäeva vabu hetki jätkub üksnes TikToki jaoks. Ometi on praegu mõistlikum nutiseadmete kasutamine põhikoolis paika seada kooli sisekorraga. Riik peaks siiski võtma initsiatiivi nutisõltuvuse teemade käsitlemiseks nii õpetajate, lastevanemate kui laste jaoks, sest eelkõige lapsevanemaid peaks aitama lahenduste leidmisel. Nutisõltuvus algabki pahatihti kodust, kus lapsele telefoni näppu andmine on lastehoiu üheks viisiks. Kui koolid näevad, et probleem siiski üle pea kasvab, siis on põhjust abi saamiseks haridus- ja teadusministeeriumi poole pöörduda.

Riina Sikkut

terviseminister (SDE)

Nutiseadmed on juba aastaid osa meie igapäevaelust. Praeguseks on teadlased kindlaks teinud, et laste liigne nutiseadmete kasutamine mõjutab nende vaimset tervist, vähendab liikumist ja kaudselt ka õppetööle keskendumist ja õppetulemusi. Ka Eesti teadlased on avalikult väljendanud vajadust koolis õppetöövälist nutiseadmete kasutust reguleerida.
Seepärast olen teinud ettepaneku, et laste tervise huvides tuleb koolidel leida viis, kuidas tunnis saaks keskenduda õpetatavale ning vahetunnis suhelda ja liikuda ilma helendava ekraaniga segajata.
Määrusega annaksime riigi poolt suunise koolidele tegeleda nutiseadmete liigse kasutamise kui uue terviseriskiga ning piirata õppetöövälist nutiseadmete kasutamist, eelkõige väiksemate koolilaste puhul. Juba praegu on mitmed koolid kodukorras reegleid seadnud ning lubavad vaid õppeotstarbel või erandlikus olukorras isikliku nutiseadme kasutamist. Koolid ei pea ootama järgmise sügiseni ning saavad arutada enda jaoks sobivaid reegleid juba varem. Tallinn alustab koostöös teadlastega oma koolides erinevate lahenduste katsetamist, et jõuda ka selleni, et lapsed oskaksid ise targalt oma nutiseadme kasutamist reguleerida.
Ehk me ei räägi rangetest keeldudest või seadmete konfiskeerimisest, see on ikkagi koolide autonoomia küsimus, millised nutiseadmete kasutamise reeglid kokku lepitakse. Aga muutust on vaja, et lapsed liiguksid rohkem ja et nende vaimne tervis oleks hoitud.

Mark Jefimov

Eesti Keskerakonna noortekogu aseesimees

Nutiseadmed on muutunud meie elu osaks. Kui need veenvate põhjenduseta ära võtta, saadab see lastele sõnumi, et täiskasvanud võivad midagi niisama oma suva järgi keelata. Lapsed tunnevad, et võimsad täiskasvanud võtavad taas nende üle võimust, piirates nende vabadust. Ajalugu on näidanud, et piirangud ei too kunagi positiivseid tulemusi.
Teiseks, kool on mõeldud selleks, et õpetada lapsi maailma tundma, ja nutiseade on üks tänapäevaseid vahendeid selleks. See on noorte elu lahutamatu osa, sõltumata sellest, kuidas me sellesse suhtume. Kus siis veel õppida nutitelefoniga õigesti ümber käima, kui mitte koolis? Pealegi toob rangete keeldude kehtestamine paratamatult kaasa «keelatud vilja» efekti, suurendades soovi reegleid rikkuda.
Kolmandaks, laste «distsiplineerimine» keeldude abil on küsitav plaan. Distsipliin eeldab sundi, kuid kool ei ole vangla ega sõjavägi. See on koht, kus lapsed õpivad ja arenevad, veetes seal märkimisväärse osa oma ajast. Tõeline distsipliin on tulemus pühendunud ja kvaliteetsest õpetamisest, mitte välisest piirangust.
Loomulikult toetan lähenemist, et vahetundide ajal viibiksid õpilased võimalikult palju värskes õhus või mängiksid võimlas palli, kuid ma kahtlen, kas nutikeeld meid soovitud eesmärgile lähemale viib. Lapsed on nutikad ja nende fantaasial pole piire. Kujutan ette, kuidas keelu rakendamisel tualetid nutidieedil olevate noortega täituvad.

Karl Sander Kase

Tallinna abilinnapea (Isamaa)

Nutiseadmete üleriigiline lauskeeld koolides ei ole mõistlik.
Tasub silmas pidada, et koolid on käitunud väga erinevalt. On koole, kes on suutnud kooliperes kokku leppida nutiseadmete kasutamise reeglites. Kui need reeglid seatakse paika kooli juhtkonna, õpetajate, lapsevanemate ja laste koostöös, siis on ka kõige tõenäolisem, et neid kokkuleppeid järgitakse. Üleriigilise keelu puhul jääb jätkuvalt arusaamatuks, kas ja kuidas kehtestatud reegleid jälgitakse ning kuidas neid jõustatakse.
Soovin rõhutada, et küsimus ei ole ainult koolides. Laste käitumismustrite ja harjumuste kujundamine ei ole üksnes haridusasutuste (riigi ja kohalike omavalitsuste) ülesanne. Kui koduses keskkonnas nutiseadmete kasutamisele ja kasutamise piiramisele piisavalt tähelepanu ei osutata, siis ei aita ükski kooli või riigi piirang. Meil lapsevanematena peab samuti olema huvi, et laste ekraaniaeg ei ületaks terve mõistuse piiri. Lihtsalt käskude ja keeldudega koolides me seda küsimust lahendada ei suuda. Seetõttu on mõistlik panustada vanemate ja laste teadlikkuse tõstmisse ning kaasata neid reeglite kujundamise protsessi. Siis on ka lootus, et kehtestatud reegleid jälgitakse ning neid suudetakse tegelikult jõustada.

Kati Käpp

Parempoolsete liige ja õpetaja

See on küsimus, millega võiksid koolid ise tegeleda, mitte asi, mille üle peaks riik otsustama. Iga õpetaja korraldab oma tunnis töö nii, nagu talle sobilik on. See tähendab, et mõnes tunnis on võib-olla vaja õpilastel ka telefone kasutada, näiteks kui neid on vaja vaid kümneks minutiks ja selleks oleks liiga ajamahukas minna arvuteid arvutikapist välja tooma.
See, mis toimub vahetunnis, peab olema koolis kokku lepitud ja korraldatud: kas õpilased saavad minna õue palli mängima või on koolimajas sees korraldatud mingid sobivad tegevused. Lihtsalt toores ärakeelamine võib näidata esmapilgul häid tulemusi, aga pigem on kasulik selgitustöö vastavalt lapse eale, et mida see nutiseade inimese ajuga teeb.
Ministeerium saaks koolide heaks palju ära teha, kui koguks just selle selgitustöö jaoks kokku uuringud ja info, mis on tehtud nii nutiseadmete mõju kui ka selle kohta, millised on muu maailma head praktikad nutiseadmete koolis kasutamisel ja kasutuse reguleerimisel. Seda infot saab iga kool siis oma äranägemise järgi arvesse võtta ja rakendada. Ehk et kool ise on ikkagi otsustaja, kes selleks, et parimal viisil teha tööd, milleks ta olemas on – õpilaste teadmiste, oskuste ja hoiakute kasvatamine – lepiks kokku need reeglid, mis selle eesmärgi täideviimiseks tarvilikud on.

Aleksei Jašin

Eesti 200 asejuht ja Tallinna hariduse abilinnapea

Tervitan nutiseadmete arutelu ühiskonnas, ent liberaalina ei pea mõistlikuks riiklikku sekkumist nutiseadmete kasutuse piiramiseks põhikoolides.
Nutiseadmed on tänapäeval osa õppetööst ja õpetajad oma ala tippspetsialistidena teavad kõige paremini, kuidas nutiseadet mõistlikult ja tõhusalt kasutada. Oleme õpetajaid digiteemadel hoogsalt koolitanud ning see on toonud Eestile edu ka koroonapandeemia ajal, kui Eesti PISA tulemused, erinevalt teistest Euroopa Liidu riikidest, jäid püsima tipus. Seega ei ole Eesti 200 arvates eesmärgipärane ega põhjendatud riiklikul tasemel telefonide kasutamist õppetöös keelata või piirata tundide või minutite kaupa.
Igal koolil on juba täna olemas vabadus ise otsustada, kuidas nutiseadmeid kasutada või piirata. Riik võib koolide otsuseid toetada, kuid ei peaks neid ette dikteerima. Meie PISA edu toonud koolide autonoomia säilitamine on siinkohal ülimalt tähtis. Näiteks Hollandis on koolid ise kokku leppinud nutiseadmete kasutamise piirangud, ilma et see oleks riiklikult reguleeritud. Eesti võiks võtta sarnase suuna ja usaldada koole oma otsuste tegemisel.
Siiski teadvustame teadusuuringutest ilmnenud sotsiaalmeedia liigse kasutamise probleemi, mis kahjustab noorte vaimset tervist ja keskendumisvõimet. Lahendusi tuleb otsida koolide tasandil, luues võimalusi, mis arendavad lisaks digioskustele ka sotsiaalseid pädevusi ja soodustavad füüsilist aktiivsust, näiteks suunates noori vahetundidel õue liikuma.

Margit Sutrop

riigikogu liige (RE)

Mure, et lapsed istuvad liiga palju nutitelefonides, on kindlasti õigustatud. Olen nõus ka sellega, et liigne ekraaniaeg on halb laste tervisele ja tekitab palju muid hädasid. Kas lahendus peaks aga olema see, et riik keelab nutiseadmete kasutamise koolikeskkonnas? Haridusministeerium võiks tänuväärsele algatusele vastata üleskutsega, et kõik koolid lepiks kokku nutitelefonide kasutamise reeglid ja jagaks omavahel häid praktikaid.
Noortega rääkides näen, et keelamine tekitaks vaid trotsi ja tahtmist keelajaid üle kavaldada. Oleme haridusstrateegiates seadnud sihiks kasvatada õpilaste autonoomiat ja toetada nende kujunemist ennastjuhtivaks õppijaks. Samuti oleme rõhutanud partnerlust õpilase ja õpetaja vahel, kodu ja kooli vahel. Sestap usun, et lahendus tuleb leida koostöös. Ka väikeste laste puhul on võimalik läbi rääkida, põhjendada, miks tuleks nutitelefonid koolis välja lülitada ja koos arutada, mis reeglid nende kasutamiseks kokku leppida. Samasugune kokkulepe peaks sündima ka lapsevanematega. Ühiselt sõnastatud reeglid on kindlasti palju tõhusamad.
Võtmeküsimus on hoopis, kuidas aktiivset eluviisi soodustada. Iga kool võiks vaadata üle oma kooliruumi ja mis tegevusi õpilastele vahetunnis pakutakse. Tähelepanu tuleks pöörata ka õpilaste väärtuskasvatusele, eneseväljendusoskuse ja sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele. Nutitelefonidesse peidavad õpilased end mitte vaid igavusest, vaid ka hirmust otsesuhtluse ees.